Galerii

TUNDED

Hansapanga 2002. a. kunsti aastapreemia läheb Marko Mäetammele.

Hansapanga kunstinõukogu valis sel aastal. 2002. aasta kunstipreemia laureaadiks Marko Mäetamme. Preemiaga kaasnev kunstniku isiknäitus avatakse 25. aprillil Vaal galerii uutes ruumides.

Omanimelist kunsti aastapreemiat annab Hansapank välja juba kolmandat aastat järjest. 2000. aastal pälvis preemia Marko Laimre, 2001.aastal aga Ene-Liis Semper. Kolmas Hansapanga kunstipreemia kuulub 2002. aasta silmapaistva tegevuse eest Marko Mäetammele, kes esindab sel aastat Eestit ka Veneetsia Biennaalil.

Marko Mäetamme näitus “Tunded” Vaal Galeriis.
Sünge alatooniga flirt skisoidse maailmapildi ja lapsepõlve butafooriaga segab Marko Mäetamme uutes maalides kokku kokteili, mida maitstes tunneb vaataja hirmusegust äratundmisrõõmu millestki, mis ei kuulu hea tooni hulka. Mäetamm testib julgust suhestuda tabudega ning kes vihkab tabusid, ei karda lapsepõlve seostada surmaga. Kuigi me Mäetamme piltidel jumalat ja kuradit otseselt ei näe, hoomame me kompositsioonide kummituslikus atmosfääris siiski nende aktiivset kohalolu. Eesti tuntuim neopopkunstnik, kes viimastel aastatel on tegelenud pseudoteaduslike (usu)süsteemide konstrueerimisega, maalib nüüd unenäosarnaseid ja fantastilisi kujutluspilte.

Mäetamm poleks oma stiili väärikas esindaja, kui ta ambivalentset suhtumist esile kutsuvate teemade (või pigem seisukoha) lahendamisel ei pöörduks tarbimisühiskonnale pähe kulunud ja kommertskunstis tsirkuleerivate kujundite poole. Mitte ainult motiivivalikus, vaid eelkõige teoste struktuuris kajab vastu koomiksitest ja reklaamist pärit ideedering, disney-lik mütoloogia (nagu ütleks Umberto Eco) ja multifilmilik kujundikeel, esmapilgul nii kergesti mõistetav. Kuid see on lõks, mida minu meelest peab tõsiselt võtma. Justkui mängides koomikasse ja absurdi rüütatud ontoloogiliste probleemidega, eksponeerib Mäetamm ennast tegelikult alternatiivsete seisukohtade esitlejana, omamoodi ullikesena, esitades küsimusi ja mitte pakkudes vastuseid.

Niisiis, Mäetamm korrigeerib eelarvamusi. Nuttev mängukaru, lapse sarga juures leinav värvirõõmus piilupart, “ilus” leinaküünal on ainult mõned kompositsioonide elemendid, mis provotseerivad traditsioonilisi seisukohti. Maalijana samastub Mäetamm aga anonüümse autoriga, kelle ebaisikupärases käekirjas ja emblemaatikas peegelduvad massikultuuri triviaalsed hoiakud. Mäetamme jaoks tähendab see teadlikku valikut, et suhelda võimalikult laia auditooriumiga. Kõige selle juures on Mäetamm keelemängude ja metateksti osav valdaja, verbaalne tasand tema maalides tundub mulle olema see Ariadne lõng, mis kurvaks muutunud vaatajale muige jälle suule toob.

Harry Liivrand