Galerii

OMAETTE

Tähelepanu! Tartu Ülikooli maaliosakonna viimaste aastate maaliliseim lõpetaja, kelle pead pärjas juba ammu lootustandva kunstniku nimbus, eksponeerib oma töid VAALAS.

Kolmapäeval, 19. juunil kell 17 avab noor ja andekas maalija Eda Lõhmus VAALAS näituse pealkirjaga OMAETTE. Eda Lõhmus lõpetas TÜ maaliosakonna eelmisel aastal ja näituse pealkiri määratleb täpselt tema seisundit eesti kunstis: ta on omaette. See ei tähenda muuseas mitte üksindust, vaid sõltumatust. Sõltumatust tuleks antud juhul käsitleda mitte bravuurses, piire lõhkuvas kontekstis, vaid vastupidi, soovis sellest hoiduda. Eda Lõhmuse sisuka väljapaneku kaks valdavat teemat on meediakauged, kuid sihitud otse maalikunsti südamesse: inimfiguur ja lõpmatuse maaliline tühjus. Parimates töödes nad kohtuvad omavahel ja sünnib sisukaid dialooge tühjusest ja olemisest mitteolemise piiril. Siin on palju ainet mõtlejale ja neile, kel tunded on töövõimeliseks jäänud ja tahavad kogeda, hellitada oma pilku ning kümmelda kargena hoitud visioonides. Koloriidilt on Lõhmuse teosed peened, vibratsiooniga ja küpsed. Pruun, beež ja palju valget, esitatud äraoleva kunstniku käega, pika ja äraoleva tõmbega. Sel moel on täidetud suured ja väiksemad lõuendipinnad, kõneldes vaatajaga põhjamaiselt visionäärlikus keeles.

Noore kunstniku kultuuripanuseks võikski lugeda ta karget, lõputusse pürgivat vaadet, mille tagant näeb sõltumatust eeskujudest ja aimab pikka isiklikku läbikäidud teed. Hea on vaadata, kui kunstnik ja ta pilt on üks ja jagamatu tervik. Eda Lõhmus väidab end laadivat kunstiteose sünniks maastike vaatamisest, kuid oma valmissaanud kujul pilt ainult maastikuks muidugi ei jää. Palju isiklikku ainest, meeleolusid ja nägemusi löövad lahti kodused pinnavormid ja harjunud jaotused. Eda Lõhmuse pildil pole nii, et lõpeb maa ja algab taevas. Õhk ja muld segunevad lihtsalt, kuigi see on üleloomulik ning maist ja taevalikku omavahel ei eraldata, sest üks põrgu on lõpuks kõik.

Kunstnik iseloomustab end rahu otsiva ja pessimistlikuna, kel pole sõnumit, kes ühiskonnale midagi edasi ei taha anda, ja pakub meile üksnes mõtisklusi. Ei tahaks siinkohal vaagida nüansse, mis eristavad mõtlemise ja mõtiskluse vahel eksisteeriva vahe. Mõtisklus on pigem asi, mis ei vii kuhugi välja, ent annab sisu eluspüsimisele ega saada korda suuri asju.

Maalimiseks on see muide ideaalne alusmaterjal, sest meditatiivsel teel jõuab seal palju kaugemale minna ja rohkem näha.

Eda Lõhmuse väljapanek VAALAS on avatud 20. juulini.

Eha Komissarov