Galerii

MICRO

Esmaspäeval, 29.04.2002 vallutavad Vaala mardikad ja putukad ning kell 17 avab JÜRI JEGOROV, kes nad skannerisse on asetanud, oma näituse MICRO.

Digiprindi tehnikas töötav Jegorov on kunstiringkondades tuntud insektide maailma veendunud kujutajana ja sellisena ka graafikute tsunftist ammu maha kantud. Digitaalne graafikafail on õnneks avatud kunstiväliseks peetavatele ainetele ja sellest meeskonnast pärineb kõige muu huvitava kõrvalt sõnumeid orgaanilisest maailmast. Peeter Lauritsa kärbseseene võidukäik viimasel graafikatriennaalil (Rahvusvahelise žürii eriauhind) on digiprintijate-loodusloolaste jaoks kahtlemata edasipürgimisele innustav tähis. Amatöör-entümoloog Jegorov tsiteerib oma MICRO mardikatesarjas graafika väljendusvahendeid. Ta käsitleb joont ja pinda graafiku ambitsioonidega ja siirdab digitaalse trükitehnoloogia klassikalise graafika mõtlemise horisontidele. Kätte saab ta sedasorti paradoksaalse tulemuse, mis keelemiksijate püüdeid sageli iseloomustab. Skannerisse topitud putukad end Jegorovi töötlustes ära ei tunneks ja uues keskkonnas orienteeruda ei suudaks. Looduse, tehnoloogia ja kunsti kohtumine annab tõesti ebatavalise tulemuse.

Eha Komissarov


Alljärgnevalt Jüri Jegorovi lähem kirjeldus oma töömeetodist ja selle eesmärkidest:

jüri jegorow “micro”.
Putukad sisenesid minu graafilisse maailma jõulisel ja määraval kujul 1995. aastal. Eelkõige lummas mind insektide graafiline olemus. Nad on ju metsikult graafilised! Momentaalselt sõid putukad mu loomingust välja teised peaosalised, nagu mütoloogilist sõnumit kandvad kalad ja linnud. Näitus “Cordofonic”, mis ühtlasi oli minu II personaalnäitus, kubises putukatest, kes koos muusikariistadega moodustasid morbiidseid konstruktiivseid kompositsioone. Tehnikaks olid klassikalised sügavtrükitehnikad – vasesöövitus / ofort / kuivnõel.

Õige pea tundsin piiranguid formaadi ning värvide osas. 1997 suvel hakkasin püüdma insekte. Ja eksperimendi käigus avastasin, et otse natuurist skaneerides on võimalik saavutada võimas ja ühtlasi suhteliselt võigas suurendus. Järgmise näituse materjali mängisingi välja just naturaalse olendi esitlusele intensiivsel aga müstilisel värvifoonil. Kasutasin ära digiprindi isepära saavutada tõeliselt lummavad värvid, mis valguse käes muutusid iselaadseteks valgusallikateks. Ka formaadi suhtes kadusid piirangud (ruutmeetrine vasesöövitus reaalsuses oleks meeletu töö). Samas tundsin ma kohutavalt puudust naturaalsest graafilisest joonest oma töödes ja järgmine materjal “Metamorphose” sisaldaski juba arvutis konstrueeritud optilisi süsteeme ja skaneeritud graafilist käsijoont. Kui eelmised kollektsioonid sisaldasid kõiksugu insekte, siis nüüd ilutsesid pühalikus staatikas mu graafilistel töödel ainult liblikad.

“Metamorphose“ rõhk oligi dekoratiivsuse kahekordne manipulatsioon / rünnak optika / liblikad. Pärast seda näitust tegin lõpparve (vähemalt esialgu) nii liblikate kui optilise virr-varriga. Umbes sel ajal hakkasin professionaalsel tasemel tegelema entümoloogiaga. Minust sai amatöör-entümoloog. Järk-järgult toimus ka alateadlik, kuid visa liikumine klassikalisema graafikasüsteemi poole. Uuesti tõin töödesse põnevama kompositsioonilise liigendamise ja paljud tööd muutusid must-valgeks või lihtsalt värvivaesemaks. Üldse hakkasin värve rohkem tuhmimaks keerama ja edevat kirevust oluliselt vähem kasutama. Nüüd joonistasin kõik tööd ülipõhjalikult käsitsi üle ja asetasin peale skaneerimist kompositsioonidele. Avastasin ka taimed skaneerides nende võluva tasapinnalise ja sünge väheruumilise iseloomu. Olenditele ja taimedele hakkasin ümber joonistama musti kontuure, et neid sügavtrükilikult esile tuua, kasutamata tooreid-imalaid Photoshopi filtreid. Fototöötluse osas väldin hoolega igasugust varjude lisamist ja fotolikku pehmendamist. Kõik olgu rabedalt selge ja joongraafikast kubisev. Ka foonide osas olen püüdnud saavutada vasesöövituslikke nauditavaid faktuure.
Ja digiprint pakub muide samuti naudingu avastada, et iga tõmmis on väga erinev ja isikupärane. Praegune teema on üsna konkreetne naturaalne mikromaailm. Samas on mu “micro” tööd pigem mikromaailma sotsiaalne peegeldus või siis looduse armutu vastandamine popkunsti meelisobjektidele. Mu graafika on kui naturaalne naivism, mis on samas liiga keeruline, et olla naiivne…

Näitus jääb avatuks kuni 18.05.2002