Galerii

ALEDOIA 55 e. PUNANE MAJA

Undeground on vallutanud Vaala kõhu!

Teisipäeval, 26.03.2002 kell 17.00 avab ANDRUS JOONAS Vaala keldrikorrusel oma näituse “ALEDOIA 55 e. PUNANE MAJA”.

Joonase installatsioon võlub esimesest pilgust, sest Vaala keldrisse on kerkinud sugestiivselt punaseks maalitud seintega majakene, akendeks tõelised maalid. Siis avaneb uks ja te satute…. See, kuhu te satute, oleneb suurel määral teist endist. Kuidas te nähtuga seostute on sedavõrd seotud teie elukogemusega, asjadega, millega end samastada võite, teie sotsiaalse suhtlussfääriga, vastuvõtlikkuse jms., et tegelikult ei jäägi võimalust Joonase majakese universaalsemateks määratlusteks. Te satute…keskkonda. Kes loodab Punases majas ja näituste teistes osades kohata tavalist läbutamist ja roppust, pettub valusalt. Academia Non Grata (Pärnu) esteetika üks loojaid ja selle kunstikooli praegune õppejõud Andrus Joonas realiseerib oma installatsiooniprojektiga aastate jooksul kuhjunud kogemusi ja vastab alternatiivsesse kunsti puutuvatele olulistele küsimustele. Järgnevad punktid simuleerivad Joonase kunstipositsiooni suhteid, tema staatust, esteetilisi tõekspidamisi jms. riivavate probleemidega. Marginaal, autsaider, külahullus jt. definitsioonid: Joonas on kontrakultuuri esindaja üksnes sedavõrd, et ei kasuta ega väljenda neid elustandardeid ja konstruktsioone, mida levitab meedia vähemalt 10-aastase tegevuse jooksul. Protest praeguseks valitsema pääsenud HEA ELULAADI mütoloogiate vastu on Joonasele reserveerinud isikliku kultuuriruumi, mida tuleb täita muust erineva ja uuelaadselt käsitletud esteetikaga. See ei õnnestunud paugupealt ja Joonase ümbert leiab närvilist võbelemist. Eesti kunsti üldisel globaliseerumise foonil pääseb lokaalne mõtlemine eredamalt esile, kuid on selgunud ka tõsiasi, et vastandumiseks ei piisa paljast soovist. Kontrakultuuri protestiks ei piisa enam isegi käepäraselt rämedate ja anarhistlike vahendite kärast. Joonas pakub lahendusi: Vaala väljapanek annab võimaluse oletada, et Joonas ei šokeeri oma tavalisel moel ja selle asemel püüab tabada ning peegeldada oma subkultuuri (noor, radikaalne ja oma looseri-identiteedi nimel võitlev kunstnik) alateadvust ja fantaasiaid.

Aledoia 55 pakub isiklikku vaadet. Elukroonika? Joonas ehitab üles keskkonna, millega võiks samastuda tema “mina” tundlikum ja nõudlikum osapool, sattumata vastuollu siiski selle “mina” anarhistlike konstruktsioonidega. Selleks võtab ta kasutusele oma tohutud subjektiivsuse ressursid. Tema maja ja ta valged maalid seintel eksponeerivad kohatunnetust, millesse on fokusseeritud isiklikud läbielamised, ootused ja pettumused. Joonas laiendab esteetilise märgi tegutsemisvõimalusi. Näeme leppimist tõsiasjaga, et jämedakoelise olmerämpsu kõnetamiseks kunstis vajatakse õige esteetilise koodi ülesleidmist. Tõenäoliselt tõlgendatakse sellist püüdu edaspidi vastukäivatelt lähtekohtadelt. Kas märgina, mis kõneleb väsimusest või küpsusest. Tegemist ei ole sünonüümidega ja hinnang sõltub peamiselt interpreteerija suvast, vanusest ja arenguastmest. Kontrakunst ja küpsus reeglina mitte ei täienda, vaid välistavad üksteist. Aledoia 55 fikseerib anarhismi sublimeerumist kohatunde sümboolsesse märgistamisesse. Uus esteetiline kood on laiendanud kaasatundmise ja mäletamise tsoone, tõstes hermeneutilise analüüsi potentsiaale. Kes on selles majakeses elamas käinud, kes on sellel voodikesel maganud?

Näituse teiseks tähtsaks osaks on Joonase maalisari, mis ei tegele Hundimehe lugude ega maantekunsti nime all saanud monumentaalsete kunstiklišeede toppimisega tahvelmaalide pisukesele ruumile. Joonase maalid pesuesemetega kõnelevad uute Arte Povera´like traditsioonide kihistuste väljailmumisest.Nendes maalides toimuv sümbolisatsioon puudutab elu intiimsemaid külgi ja kasutab kujundina linadesse kärisenud auke, imepeeneid rebendeid. Mateeria ja tema häving, vaadatuna kärisemise eri staadiumite läbi. Meie lugupidamise võitmiseks on linatükid raamitud ja üle laseeritud valge õlivärvi peente kihtidega. Me ei taha vaadata kellegi ärakantud pesu ja fetišikultuuri me ei mõista. Ent kui pesu ongi suudetud maalideks vormida, ta ära estetiseeritud? Joonas sunnib käsitlema kummastuse sündi rämpskultuuri vaatamisel. Anarhismist on see üsna kaugel.

Näitus jääb avatuks kuni 17.04.2002

Eha Komissarov