Galerii

43 LIIKUMATUT PILTI

Teisipäeval, 5 märtsil 2002 17.15 avab PEETER ALLIK näituse “43 LIIKUMATUT PILTI”.

Esitlusele tuleb Alliku graafika aastatest 1992 – 2002, kus äsjavalminud teoste ning tuntuks saanud vanade tööde kõrval jõuavad näitusele needki, mida Allik ei ole varem välja toonud. Viimane kõneleb usalduse tõusust kunstniku ja vaataja vahel. 1990ndate eesti kunstiarengus silma paistnud Peeter Allikut ei saa pidada mingiks kuumaks nimeks, ent tema tunnustamine käib tõusurada ja Allik võib praegu seista suure populaarsuse lävel. Mitmed Alliku pildisüzheed on juba saanudki laiemalt tuntuks ja galeriides küsitakse nende järgi.

Tema kasuks töötab kultuuri üldine arengusuund. Alliku looming ei tundugi vaatajale enam nii veider ja ülejäänud maailma veidruse taustal võib temasugune kunstnik hoopis omandada targa mõtleja renomee, nagu juhtus Kivirähuga peale Rehepapi edu. Võrdlus Kivirähuga peakski tooma selgust Alliku fenomeni tõlgendusse.

Alliku kunsti karismaatilisus rajaneb tugevalt ta pildisüžeedele ja jutustamisviisi eripärale, mis seisab lähedal folkloorile, rahvalikkusele ja stilisatsioonile. Kunstikäsitlustes figureerib stiilitunnusena Alliku nime taga neo-pop, mis oma tuntud tähenduses selle kunstniku olemust siiski lõpuni ei ammenda.Alliku kunstikontseptsioonid ei ela marketingi, glamuuri ega klantsi tähe all ja Alliku näol on pigem tegemist meediumiga rahvaliku massikultuuritraditsiooni ja neo-pop´i ideoloogia vahel. Kunstniku tööd toituvad folkloorist, tuues esile visuaalseid kihistusi, mida sealt ei oskaks oodatagi. Alliku fantaasiat ja tõlgenduslaadi talume vististi nende poeetilisuse tõttu, mis on osa Alliku geeniusest. Räigevõitu teemade ja raskepärase esitusviisi kiuste väldib Allik toorest komismi, ülendades oma pilditeemade veidrad asjaolud ja “pullid seigad” nukker-koomiliseks positiivsuseks.

Ka Alliku vastvalminud töö “K.Päts Jämejalas” ei ole näide kunstniku haiglasest fantaasiast, vaid kokkuvõte ühest olulisest perekonnamüüdist. Kunstniku tädi töötas 1950ndatel Jämejalas sanitarina ja tema nägi Pätsu silmast silma. Seda sündmust mäletas terve suguvõsa üksmeelselt ja keegi ei tea, milliseid pilte kanti oma kujutluses.

Vaalas on tugevalt esindatud ka Alliku stiliseeriv kunstnikutahk. 2001/02 jätkub graafikasari “Looduse müstiline olemus”, kus gootipärasele saksa puulõikemaneerile lisandub peenemat ja romantilisemat renessanssi aegset stilistikat. Teemad teadagi kuuluvad tänapäeva või poliitikasse, mille arengud ja rähklused Alliku tüüpi kunstnikule suurt rõõmu suudavad pakkuda.
Peeter Alliku graafikaväljapanek “43 liikumatut pilti” on avatud 16. märtsini.

Eha Komissarov