ROHKEM KUI ON NÄHA

ROHKEM KUI ON NÄHA - JAAN KLÕŠEIKO AUTORIRUBRIIK

„Rohkem kui on näha” on Jaan Klõšeiko autorirubriik, mis pakub aasta jooksul kord kuus meie teeneka kultuurikrooniku arhiivist valiku fotosid olnust ja olevast, aga samuti valiku kunstifotodest, sest oleks lühinägelik piirduda ainult vanameistri dokumentalistikaga. Fotod on teemadeks kogunud ja saatesõnadki kirjutanud Jaan Klõšeiko ise. Rubriik kestab detsembrist 2009 detsembrini 2010, valik uueneb, õigemini täieneb iga kuu alguses.

***

Olen eesti tuntuim tundmatu fotograaf – enamikku minu pildistatut ei ole näinud ma isegi. On vaid teadmine, et kastides-karpides olevaile negatiividele on jäädvustatud midagi, mida olen elus väärtustanud, mida ei vaevunud pildistama nõukogude agitpropi fotograafid, sest: “Sai tehtud mõned klõpsud, paksud läksid minema, pole enam midagi pildistada, vaja võtta mõned õlled!” kõlas ametimehe elufilosoofia noorte kunstnike, tulevaste klassikute 1975. a näituse avamisel Kunstihoone aknalaual jalgu kõlgutajate suunas.

Fotograafia oli esmalt, 1960ndate algul, huvist tingitud dokumenteerivaks abivahendiks kunstnike teoseid pildistades, kuhu pooljuhuslikult lisandusid ka mõned fotod kunstnikest endist. Pisut hiljem pöördus tegevus vastupidiseks, sest pidevalt sattusin ainulaadseisse olukordadesse, kus ainsaks pildistajaks olin mina, mis iseenesest ei taganud fotode taset. Siiski püüdsin vältida tavatähenduslikkust, pigem jahtisin sündmuse, oleku või isiku määramatust. Võib-olla mõjutas minu kujunemisaega ümbritsev veel elavate põlvkondade ja saatuste mitmekesisus – XIX sajandi töölisaristokraatia ja  mõisamoonakad, Peterburi haritlased, vene valge- ja eesti punakaartlased, vasakäärmuslased ja kristliku noorteühingu korvpallurid, Eesti Laskurkorpuse ja Rebase pataljoni mehed, parteilased ja parteitud, poliitvangid ja kagebeelased, St. Peterburgi parun A. L. Stieglitzi Kunstkäsitöökooli kasvandikud ja pallaslased, vene ja tütarlaste kommertsgümnaasiumi lõpetanud, kodu-, pagulas- ja venemaa eestlased, bürokraatidest kõnemehed ja vaikivad kuulajad, põdrakasvatajad ja kaameliajajad, lendurid ja autojuhid, rannakalurid ja kaugsõidukaptenid, ehitustöölised ja kolhoosirahvas, muusikud-kirjanikud-luuletajad-ajakirjanikud-toimetajad, muuseumide töötajad ja arhivaarid, kes nüüd kõik olid omas eripäras ühtne nõukogude töötav rahvas. Tundus, et midagi oli jäädavalt kadunud, kuid ometigi siinsamas.

Siis plahvatas ja peale hakkasid tulema uute arusaamadega hirmuvabad uued põlvkonnad. Mina jäin oma arusaamadega sinna kuhugi vahele, otsapidi XIX ja varasematesse sajanditesse – vanimaid mõjutusi on 12 500 a tagused sümbolid koopaseinal ja teist otsa pidi pop-art’i ning kontseptualismi neil põnevail 60ndatel–90ndatel ja üha jätkuvalt põneval XXI sajandil.

Midagi nähtavat on fikseeritud näituse Tallinn–Moskva/Moskva–Tallinn kataloogis, almanahhis Kunst, Loomingu Raamatukogu kaantel, InGraafika 2007 Pärnu näitusel, Kultuurikatapuldid 2008 Haapsalus ja hajali paljudes trükistes.

Peale Eesti vabanemist tekkis pildistamistesse pea seitsmeaastane paus – tundus, et töö on tehtud, et nüüd on teiste kord, kuid hea sõbra käest 2005. a saadud digikaamera avas uusi võimalusi. Põhiliseks huviobjektiks on jätkuvalt paisuva mitmekesise kultuurielu dokumenteerimine.

Pildipeatükkide juurde lisatud lühitekstides olen püüdnud võimalikult lähedaselt taastada minu omaaegseid pildistamisega seotud mõtteid ja arusaamu.

Jaan Klõšeiko