ROHKEM KUI ON NÄHA

ROHKEM KUI ON NÄHA 2: SAKU, 1973

Mis aeg see oli? Kas võib veel silme ette manada? Miks vallandati Ita Saks (kuidas ta küll julges avaldada Leningradi “muidusööja” Jossif Brodski luulevalimiku!?!) ja Valentin Rajasaar ajakirjast Noorus, Otto Samma ja Lembe Hiedel Loomingu Raamatukogust? Miks taandati Paul Kuusberg (A. Siig ja J. Jõerüüt olevat Rein Ristlaanele mingi isikupärase kirja saatnud!) ja Ilmar Torn (tütar abiellus soomlasega!)? Miks õiendati Andres Toltsi ja Ando Keskküla kallal ja sunniti Kunstnike Liitu Partei Keskkomiteele aru andma? Et nad üliõpilastena “julgesid esineda” vabariiklikul ülevaatenäitusel?
Lihtsalt Praha kevade järgne uus-stalinliku reaktsiooni vaimne hämarolek jõudis kerge viivisega ka ENSV-sse – oli vaja lõpetada 60ndatega.

Mida erilist oli siis ühes näituses? Küllap Saku 73 korraldamine oli protsessist lihtsalt mõni kuu ees, olles uue põlvkonna ja uuenenud kunstikäsitluse manifestatsiooniks üldiselt sumbuval taustal. Osalejateks Jüri Arrak, Leonhard Lapin, Malle Leis, Silvi Liiva, Raul Meel, Marju Mutsu, Vello Vinn, Aili Vint, Mare Vint, Tõnis Vint ja Toomas Vint – enamik juba kogenud ja rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud. Rahvusvahelise tuntuse ja tunnustusega oli aga nii, et nende teosed mingeid kohalikke või liidulisi komisjone ei läbinud, vaid lihtsalt postitati trükistena (graafika on trükis, eks!) sihtkohta – rahvusvahelistele triennaalidele-biennaalidele, erinedes sellega põhimõtteliselt teistest NSVL eksponentidest – pandi tähele ja tunnustati.

Miks Saku? Miks just Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi näitusepaviljonis Sakus? Sest põllumajandus oli suhteliselt isetoimiv ja EPA taustaga eestlaste kätte usaldatud ala sellel ajal ja tollases poliitilises süsteemis, kuhu proletariaadi diktatuuri põhiliselt sõjatööstust esindavatel ja põhiliselt venekeelsete tehaste töökatel kollektiividel ei olnud asja – tahtsid nemadki süüa!

Põllumajandusega olid seotud ka vähesed lootused vähesele majanduslikule ja kultuurilisele isetegemisele, mis kolhoosiarhitektuuris ei olnuki nii vähesed. Mingi aimdus ütleb, et Saku 73 puhul oli ka ENSV Ministrite Nõukogu esimehe esimese asetäitja Edgar Tõnuristi käsi mängus, kelle poeg Raivo Tõnurist oli Tõnis Vindi seltskonna püsiliige, kuid koguvastutus oli kahtlemata instituudi direktori Ilmar Jürissoni kanda, kes “ise polnud mitte ainult teadlane ja osav organisaator, vaid persoon, kelle teenete loetellu kuulus ka osavõtt partisanivõitlusest Eestis. Nii laia selja taha mahtus Tõnis Vindi korraldatud alternatiivnäitus peaaegu ära” (J. Hain).

Näituse avajaskond oli arvukas, üle paarisaja osalise – Saku rahvas, enamasti noorepoolne Tallinna seltskond, kohal olid meie sõbrad Tartust Ilmar Maliniga eesotsas, Moskvast Ülo Soosteri sõpruskonnast avangardistid Juri Sobolev-Nolev, Boris Žutovski ja Leningradi pop-arti silmapaistvamaid esindajaid Jevgeni Ruhhin. Näituse külastajaid oli üle kahe tuhande.

Vt ka Jüri Haini teaberikast artiklit:
http://www.sirp.ee/archive/2003/13.06.03/Kunst/kunst1.html