Avaleht
REIN KELPMANI MAALID VAALAS 27.1.2010
Pressiteade
28. jaanuarist on Vaal galeriis avatud näitus Rein Kelpmani loomingust vahemikus 2002–2009, kuid mitmed esitatud maalid on viimase lihvi saanud vahetult enne näitusesaali jõudmist. Kelpmani kunst on protsessuaalne: üksi pilt pole korraga ja lõpuni valmis, tihtilugu võtab ta ette mõne tükk aega seina ääres seisnud töö, et sellele uut hingamist anda.
Eha Komissarovi hinnangul kerkis Kelpman 1980ndatel esile erandliku maalijana, kelle naivism, maalilisus ja intiimsusetaotlus erinesid põhjalikult eesti maali tollasest peasuunast. Kriitika soosingu pälvinud iseõppijast kunstnik süvenes oma natuuri eripärasse ja tegi lühikese aja vältel läbi kiire arengu. 1990. aastate algul jõudis ta nonfiguratiivse maalini. Seda muutust tähistas Kelpmani fenomeni määratlemisel uute märksõnade kasutuselevõtt. Mõistet "erandlik" täiendavad siitpeale viited Paul Klee mõjutustele ja tunnustus Kelpmani koloristiandele.
Kohe kui Kelpman loobus figuraalsusest ja jõudis puhaste värvide juurde, algasid tema eksperimendid maalimaterjalide maailmas ning faktuurist sai loomingu tsentraalne osa. Tema maalidesse tulevad pastoossed värvikihid, ta kleebib lõuendile paberit, kipsi, liiva, metall-latte ning tumedaks alusmaaliks sulatab bituumenit. „Kelpman mängib materjalidega täiesti süüdimatult, maalitehnilisi teadmisi omamata, tegelikult neist isegi hoidudes, et oma jõulisi katsetusi mitte eksitada lasta,“ kirjutab Kelpmani sõber, kunstnik ja luuletaja Indrek Hirv.
Siiski pole Kelpmani mateeria niisama ette- või kättejuhtuv materjal. Ants Juske tunnustab tema „oma esteetikat, oma immanentset võlu“.
Nii ongi Kelpmani tööde puhul ikka räägitud mingist seletamatust tõmbest, mis vaatajaid lummab. Ehk polegi see midagi keerulisemat kui kunstniku oskus luua pildipinna ja nappide, ent sisukate pildipealkirjade kaudu sobiv keskkond vaataja isiklike tunnete ja mõtete arendamiseks.
Näitus jääb avatuks 16. veebruarini.
Barbara Einmann
Lisainfo:
Vaal galerii
6810 871
galerii@vaal.ee
Loe Riin Kübarsepa artiklit Postimehes siit.
Loe Ants Juske artiklit Eesti Päevalehes siit.
|
