Galerii

"Mehed, teksased ja liblikad" Eesti Ekspress 31.05.2007

Rutt Tulvingu graafikanäitus galeriis Vaal, kuni 9. juunini.

Arvan, et ei eksi, väites, et 1930. aastal sündinud Rutt Tulving on Eestis kõige tuntum Välis-Eesti sõjajärgse uue kunstnikepõlvkonna esindaja. Tema tuntuse põhjuste loetelu oleks pikaleveniv, sest ta sidus end 1980ndate lõpul Eestiga tihedamalt kui mõni teine väliskunstnik, esineb siin regulaarselt, on tihti ka ise kohal ja sulandunud omal moel Eesti kunstikuvandisse.

Kõige märkimisväärsemaks ühisosaks Rutt Tulvingu ja Eesti kunstimaailma vahel on osapoolte kiindumus popkunsti vastu. Eestlaste osalus Nõukogude popkunsti loomisel 1970ndatel ja Tulvingu osalus selles samal ajal popi kodumaa vahetus naabruses Kanadas kulges erinevates tingimustes. Enesele teadmata sümboliseerib Rutt Tulving seda vabadust, millest meie pop-kunstnikud olid ilma jäetud. Tulvingu popkunsti diskursus peegeldab elulaadi, millest meie olime välja lõigatud.

Tulvingu erinevatest loomeetappidest pakuvad meie silmis enim huvi aastaarvud 1969-1973, mil Rutt oli Ontarios paikneva kunstikooli õppejõud ja mis ühtlasi sai tema kuulsaima ja olulisima graafikasarja “What is Man” valmimise ajaks. Jätkuvalt tähtsad on ka 980ndad, mil pop andis Tulvingu loomingus maad liblikate ümber keerlevaks ekspressiivseks esituslaadiks, ja seda liblikatesarja võiks tinglikult pealkirjastada küsimusega “What is Woman”.

Popi kõrvalt oli Tulvingu ja meie graafikute teiseks tähtsaks ühisosaks armastus oma väljendusvahendi vastu, jumaldav suhe graafikameediatega. USA kunstiteoreetik Donald Kuspit on kaasahaaravalt kirjeldanud seda modernistliku kunstniku atavistlikku kiindumust oma kunstiliste väljendusvahendite vastu. Kuspit vaatab meediumi kui sõjajärgse modernisti nartsissismi instrumenti, mis päästab kunstniku ümbritseva hoolimatu maailma küüsist. Ainult kunstnik, kes täielikult identifitseerus meediumiga ja projitseeris loovust oma tehnikasse ja väljendusvahenditesse, suutis maailma traumeerivast ükskõiksusest üle olla. Kunstniku suhe oma väljendusvahenditesse on Kuspiti meelest autoerootiline ilming ja üksnes tehnika täiuslik valdamine võis modernistlikule kunstnikule ülimat rahuldust pakkuda.

Mitmed episoodid Rutt Tulvingu loomeharjumustest kõnelevad tööhullust graafikust, kelle aeg kulus graafikapressi taga askeldades ja kelle rahulolu iseendaga seisnes isikliku tehnika leidmises. Siiditrükk on tehnika, mis ühendas kõiki maailmas tegutsevaid popkunstnikke 1960-1970ndatel. Selle tehnika võttis reklaamimaailmast kasutusele popkunsti “paavst” Andy Warhol 1950-60ndate vahetusel. Eestis saatis siiditrüki arendamisel imesid korda 1960-70ndate rahvuslik popstaar Malle Leis. Samal ajal maakera teisel poolel siiditrükki kasutav Rutt Tulving jõudis täiesti teistlaadi isikupäraste tulemusteni. Muide, Leisi ja Tulvingu siiditrüki kontseptsioonid erinevad teineteisest oluliselt.

Siiditrüki ülemvõimu all olevas Ameerika keskkonnas tegutsenud Tulvingu loomingu eri järkudel näeb erinevaid vaatekohti materjalidele, ainelisusele ja värvile.

Mingil perioodil 1980ndatel saab Tulvingust kõrgekraadiline formalist, kelle poolabstraktsed käsitlused rõhutavad aine omadusi ning toovad materjalist esiplaanile tekstuure ja huvitavaid kudesid. Materiaalsus on Tulvingul sel perioodil loova mõtiskluse lähtekohaks ja nii teisejärgulisest asjast nagu faktuur saab ootamatult pildi peategelane. Minule kui nõukogude defitsiidimajanduse represseeritud asukale jätsid tugeva mulje Tulvingu käsitlused teksariidest ja tema “Torn in Cloth ” (1985) laadsed tööd. Eestis oli 1980ndatel levinud arvamus, et tõeline popkunst ongi teksapüksikeskne, ja lahe oli näha ameerika kultuuri peaikooni kunstis toimetamas. Rutt Tulving käsitles teksamaterjale empaatiaga ja tema töödes leiab tihti viiteid bluejeansile, millest on saanud esteetilise kogemuse algallikas.

Tulvingu liblikate seeria 1980ndate lõpust alates mahub ilusasti neoekspressionistliku suuna võidukäigu diskursusse. Pop-realism asendub ekspressiivsusega ja tegelikkus meelepette teemadega. Tavapäraselt sümboliseerivadki liblikad kultuuris meelepetet. Ilusate tiivamustrite katte varjus sünnivad salapärased ja valgustkartvad muundumised – liblikatest saavad vaimud, mingite haldjate inkarnatsioonid. Liblikas on ime mittekestvuse viirastuslik kujund.

Tulvingu liblikate sarja saatvast legendist loeme, et sari tekkis abikaasa teaduslike uuringute kaasnähtusena ja esindab kunsti ja teaduse dialoogi. Kuspit kirjutab: nagu moodne kunst, nii arvab ka moodne teadus (kuigi vastu punnides), et tegelikkus on üleloomulik ja isegi hallutsinatoorne nähtus. Igatahes on tegelikkuse üleloomulikkus üheks tõsiseltvõetavaks hüpoteesiks ja muutuste lähtekohaks ning variatsioonid liblikate teemal esindavad Tulvingu jaoks olulisi vastukajasid helide maailmast, visioone poolitatud kehadest, mõtisklusi muutumisest ja ümbersündidest.

Eha Komissarov


Artikkel

Loe artikli täisversiooni meie kolumnist